Sain tehtud kaks tokki halli 100% angooralõnga. Üks selline siledam nn. lühikese tõmbega kedratud ja teine pika tõmbega ehk veidi kohevam-karvasem. Soovijail on võimalus neid osta :)
Lõpuks ometi jõudsin niikaugele, et hakata vähekaupa kogunenud angooravilla ketrama. Sain tehtud kaks tokki halli 100% angooralõnga. Üks selline siledam nn. lühikese tõmbega kedratud ja teine pika tõmbega ehk veidi kohevam-karvasem. Soovijail on võimalus neid osta :) Uudist on veel niipalju, et jäärad alustasid täna oma rasket aga meeldivat tööd ;)
4 Comments
Võib-olla mäletate, et kirjutasin siin millalgi ühe villaostja- ketraja tagasisidest. Et wensleydale ristandite vill on eriliselt hästi pestav, kraasitav ja kedratav. Loomulikult olin ma ise siiani kasutanud vaid oma lemmikute- wensleydale-finulli ristandi Britta üliilusat säravvalget kergelt lokilist villa. Osalt seepärast, et ajanappusel võtsin proovida ikka vaid enda meelest parimat :), osalt ka seepärast, et lihtsalt müüsin eelmise pügamise järel kogu villa maha (seda jällegi sellesama ajanappuse pärast, teades et nagunii mul eriti aega ei ole kedrata). Nüüd aga oli pügada juba rohkem ristandeid, 12 kevadist talle ja 3 aastast utte. Enamuse tallede villast saatsin Saaremaale uude villaveskisse. Selle tulemust tuleb veel oodata, kuna järjekord on seal ees. Aga olen igatahes põnevil, milline tulemus tuleb. Igaks juhuks jätsin mõned lambatäied endale alles. Ühe neist pesin hiljuti ka ära ja kuivatasin vihmahoogudega võidujooksu tehes. Villad kokku ja lamblasse- villad välja ja restile- villad kokku ja lamblasse-......... teate ju küll, kuidas see käib:) Tulemuseks peaaegu 2 kg puhast läikivat villa. Siis võtsin ka nö. jõuga endale veidi aega ja asusin seda villa proovima. Ja mis ma oskan kosta, see vill saab ise lõngaks, "iselõnguv" vill :) Nüüd ma saan aru küll, mida sellega mõeldud oli, kui wensleydale ristandivilla kiideti. Tervitused siinkohal Hiiumaale ja Maiule :) Täpsemalt siis: tõepoolest eriti hea kraasida (siin on mul muidugi väiksed nipid, mida ma jagan siis, kui ma kunagi ketruskoolitusi hakkan tegema ;) ). Ja vokile jookseb see lausa ise, nii et kohati oli selline tunne nagu vaataks mingit ketrusmasinat kõrvalt :) Esimese lõngana tegin sellise jämedamapoolse. Pilti loomulikult seda tõelist läiget ja libedust edasi ei anna.. Natuke seda ristandite villa pakun soovijatele müügiks ka- http://liinavabrik.weebly.com/vill.html Loodetavasti suutsin isu tekitada :) Jõudsin teha ka kaks segulõnga. Siin kõrval mu lemmiksegu- 25% pruuni finulli+ 75% Wensley(ristandi)villa. Ja alumisel pildid samad villad vahekorras 45%+ 55%. Ja hiljuti õnnestus teha ka sellest paljukiidetud wensley/finulli ristandi villast üks peenemat sorti lõng. Kõik need uued lõngad on ka müügil :) Roosid on pärast pikka kuivavaeva ja mu enda kobadusest tekitatud tahmlaiksuse põdemist jälle õitsemas. Roosipeenardest käib iga päev üle jõuk abilisi, kes nii kasu kui ka lisatööd tekitavad. Oma siblimisega hävitavad na ilmselt nii mõnegi umbrohulible, aga samas tõmmatakse mulda ikka peenralt väljapoole, mitte roosipuhmastele :) Hoolsad kanaemad on kasvatanud meie karja, eriti kukekarja :) Nii et kui kellelgi peaks olema vaja uut uhket kikast kanakarja või lihtsalt supikukke, siis pakkumisel on päris kirju seltskond.
Kevadel pügatud wensleydaledel aga kasvab uus vill oodatult kiiresti ja nt. Noral on hetkel seljas sellised vedrud. Puhtaverelised noored wensleydaled aga kosusid pärast pügamist väga kenasti ja neid on praegu lausa lust vaadata. Kenad ümarad taguotsad ja laiad seljad, villast rääkimata. Omaette vaatamisväärsus on muidugi wensleydale-finulli ristandutt. Kasv on muljetavaldav, vill aga lihtsalt võrratu. Meie Rommibeebi on leidnud endale uue kodu. Ja ka ainuke selleaastane puhtavereline wensleydale jäärake rändas uude koju- Saaremaale. Temast mul polegi viimasest ajast pilte saanud, aga villapikkus igatahes ligines juba vaksale. Alles on veel mõned 75% wensleydale jäärad, kes praegu 4,5 kuused. Üheks näiteks siia Lasse, kelle ema on eelpoolnäidatud finulliristand. Uut kodu otsib ka valge shoti mägiveise pull Eerik. Kuna ta on suguluses suurema osa meie karja lehmadega, siis tema kasutamine endal on suhteliselt tülikas ja tähendab mitme osakarja pidamist. Iseenesest on ta ilusa välimusega ja korraliku kasvuga loom, andnud juba edasi ka oma valget karvavärvust. Suurematest töödest niipalju, et silmastatud said järjekordsed 3000 õunapuualust. Pluss ca 1000, mis eelmise aasta omadest silmi külge ei võtnud (st. kasvama ei läinud). Eelmisel sügisel silmastatud taimedest peaks kõigi eelduste kohaselt järgmiseks sügiseks esimesed istutusvalmis istikud saama. Minu jaoks uus teema, pole ma ju millegi taolisega varem tegelenud. Taimekasvatust küll jah praktiseeritud üle paarikümne aasta iseõppimise teel. Ja oma aias õunapuid aeg-ajalt poogitud. Kuid istikute tegemine algusest peale on midagi uut. Iseenesest huvitav ja lahe, uurida teadjamate käest, lugeda õpikutest ja siis kõik see ise praktikas läbi teha. Natuke suur on lihtsalt see kogus õppimise jaoks ja kõige tülikam, nagu vist kõige kasvatamise juures, on võitlemine umbrohuga. Üldiselt tahaks juba rohkem voki taha jõuda ja üldse kõigi meeldivate käsitööliikidega tegeleda. Suvi on olnud väsitav :)
Kurgja lambapäevale mõeldes jätsin ühe noore wensleydale ute igaks juhuks pügamata, oleks saanud suurtele rahvahulkadele ja lamba- ning villahuvilistele näidata :) Sinna aga jäi minemata, niisiis tuli see uteke ka oma pikkadest lokkidest vabastada. Sama utt oli eelmisel aastal tallena küll Kurgjal näha, praegu on ta 16 kuud vana, väga kena välimikuga puhtatõuline wensleydale. Vill oli pikk ja poolpestud st. 2 kuud tagasi said ju lokilambad dushi alt läbi lastud. Pügamisel käitus väga rahulikult, ju sai aru, et pärast on kergem olla. Üks tähelepanek ka wensleydale sõrgade osas. Nimelt tundub, et nende sõrakasv on vastupidiselt ülikiirele villakasvule suhteliselt tagasihoidlik. Kui tavalistel lammastel on poole aasta tagant pügades kindlasti ka sõrad vaja lõigata, mõnel isegi päris tublisti lühemaks võtta, siis wensleydaledel korra aastas on sõrad väga vähe lõikust vajavad. Paar ilusat ja sooja päeva sai kasutatud villa pesemiseks. Seda küll praeguse aja kohta küllalt ebatavaliselt mitte kausis, vaid lammaste seljas. Kuna mul piisavalt lähedal jõge ega järve ei ole, siis kasutasin suurt mahutit, kus sellise palava ilmaga vesi mõnusalt soojeneb. Lamblast lammas rihma otsa, väike jalutuskäik tünnini. Mõnega läiks lihtsamalt, mõnega oli veidi rohkem pusimist, muist väiksemaid sai lausa süles viidud. Igatahes mõnusalt puhtaks, pehmeks ja säravvalgeks said kõik. Loodetavasti kajastub see pesu ka järgmisel pügamisel mingil määral. Nüüd on siis ka teine portsuke tallesid käes. Tuli neid veidi vähem, kui oleks oodanud ja tasakaaluks talvisele uttedesajule nüüd siis jäärakesed ja jäärakesed.... Sündisid: 1 100% wensleydale utt 2 wensleydale/finulli 50% / 50% valget jäära 1 wensleydale/finulli 75% / 25% valge jäär 3 wensleydale 75% valget jäära. Nii et kel huvi tekib, siis sügiseks ehk mõne poisi saab :) Pühapäeva õhtuks saime kätte oma viimased selle talve lambatalled. Kui siiani olid kõik uted kenasti hakkama saanud, siis kahe viimase poegijaga oli veidi tegemist. Wensleydale Nora ilmutas märke laupäeva pärastlõunal. Käisin teda ikka aegajalt piilumas, aga ei midagi. Sulupind oli juba mitu korda läbi kaabitud, utt ise suhteliselt närviline. Kuna nägin, et asi päris õige pole, siis pärast laste magamapanekut läksin kell 23,30 lauta valvesse. Istusin sulus põhupallil ja jälgisin utte. Lõpuks ometi heitis ta ka maha ja hakkas pressima. Aga pressid olid meeletult tugevad...... ja mingi tulemuseta. Lõpuks ometi ei tea mitmenda pressimisvooru ajal lupsas midagi nähtavale- ninake ja.... 3 jalga. Siis läksin kiiresti ligi, sest nii see talle väljutamine kindlasti ei õnnestu. Katsusin ja selgus, et ka teine nina on vaevalt 5 cm tagapool ootamas. Kaks kanget õekest ei olnud suutnud kokku leppida, kumb saab esimesena sündinu tiitli, ja pressisid koos edasi. Vaene ema! Lükkasin siis ühe jala veidi tagasi ja aitasin järgemööda mõlemad talled välja. Õnn, et sellise koos trügimisega ei kaasnenud ka mingit segiläbi olekut, mõlemad ilusti õigetpidi ja õiges asendis. Ilusad parajad piigad, 4,3kg ja 4,6kg raskused. Puhastverd jäärakeste ootajatele peame seega pettumuse valmistama, seni olen saanud vaid enda karjatäiendust. Jääb veel üks võimalus oodata maikuus kolmanda wensleydale ute poegimist. Või siis samal ajal esimesi 3/4 veresusega wensleydalesid. Laupäeval sain siis kella kolmeks öösel magama. Enne seitset uuesti üles ja loomulikult kajastus see võistlustel võrkpalliplatsil- mind jätkus tervelt poolteiseks geimiks, siis oli võhm väljas :) Koju jõudes leidsin laudas viimasel paksul utel juba veekoti paistmas. Jälle käisin aeg-ajalt asjade käiku uurimas. Peale maakaapimise ei toimunud midagi. Kaks tundi pärast veekoti avastamist käisin igaks juhuks katsumas ja sõraotsake oli augu juures juba olemas. Ootasin siis ikka edasi, kuigi endal olid juba päris suured kahtlused. Lõpuks küll utt heitis ikka ka maha, aga ei mingeid presse, puhkis lihtsalt, nagu ikka lõpptiined uted lamades. Kui möödas oli rohkem kui 4 tundi ja utel mingeid presse ei olnud, siis otsustasin sekkuda. Meeles oli eelmise aasta kogemus kui ka pikalt ootasin ühe vanema ute tegutsemist, kui veekott juba tunde rippus ja lõpptulemusena surnud talled ta seest välja võtsin. Utt ise- Kämbu- on üsna arg tegelane. Seega ei jäänud muud üle, kui ta vägisi külili panna ja hakata tallekest välja aitama. Kõik oli ilusti õiges asendis, peake ehk veidi laiem, kui teistel ristanditel, ehk selle ema moodi. Tõmbasin välja kena poisi, 5,3kg. Õnneks oli temaga kõik hästi ja ka utt hakkas kohe oma emakohuseid täitma. Ja mõne minutiga liikusid juba uued sõraotsakesed nähtavale. Täiesti kummaline, miks sellel utel see sünnitegevus selliselt vaibus vahepeal? Jätsin ta siis vahepeal üksi toimetama ja kui ca tunni pärast uuesti läksin, oli ka kena tüdruk (5,2kg) olemas. Sellega oli utt siis ikka ise hakkama saanud. Jamad muidugi veel jätkusid, sest utel on üks nisa väga suur. Jäme, et pihk on täis ja lisaks veel ka pikk nagu lehmal. Vastsündinud tallel seda suhu mahutada polnud igatahes võimalik. Eks siis kasutasin jälle oma võimu ja lüpsin ning sonditasin tallekesi, et seekord ei peaks lauta ööbima jääma. Sellise jämeda nisaga läheb enamasti paar päeva, enne kui ta normaalmõõtmetesse taandub. Lasteaias aga magamiskuhjad muudkui suurenevad. Tänasest on siis kõik emad-talled ühes aias. Saagiks 10-lt utelt 20 talle, sest eranditult kõik tõid kaksikud. Ja suur tüdrukute ülekaal, kõigest 5 jäärtalle. Nii et sel aastal võivad mõned huvilised ehk ka 50% wensleydale nooruttesid küsida :)
Esmaspäeva õhtul oli näha, et Minnil hakkab poegimine kätte jõudma ja teisipäeva hommikul olidki kaksikud tüdrukud laudas. Kõik tundus esialgu ok, aga kui paar tunni pärast üks talledest väga häälekas oli, läksin ute udarat kontrollima. Olidki lapsed söömata, sest mõlemal nisal veel korgid ees. Need tulid ilusti ära, aga ühel nisal selgus, et on suuremat sorti ummistus. Nii totaalselt kinni pole veel ükski varem olnud. Masseerisin-mudisin ja püüdsin seda tahke rasva taolist ollust eest ära saada, aga tulutult. Teisest nisast said talled vähemalt oma esimese terne kätte. Ei olnudki muud abi, kui õhtul lõpuks Lille juhtnööride järgi torkasin selle ummistuse lihtsalt läbi. Selleks ajaks muidugi oli tekkinud juba piimapais/ põletik ja piim ei taha hästi välja tulla. Sai ka antibiootikumikuur peale ja käin masseerimas ja piima välja pigistamas. Loodan väga, et saame selle udarapoole tööle uuesti. samal ajal, kui Minniga tegelesin, paistis kõrvalaias aga Spoti poegimisega algust tegevat, juba hommikul olin märganud, et kõht alla vajunud. Vahepeal oli vaja toas toimetada ja kui ca tunni pärast lauta naasin, oli üks hiigelsuur tall Spotil juba tissi otsas. Tüdruk! Kuna see tall oli tõesti ülisuur, siis arvasin küll sellega piirduvatki, aga siiski mõne aja pärast otsustas utt veel teisegi tütrega hakkama saada. Ega seegi just palju väiksem olnud. Kaalud siis hiljem said fikseeritud 7,1kg ja 6,2kg. Päris ootmatu mu jaoks selline suurus ja veel kaksikutel. Utt muidugi on ka päris suurt kasvu ja sai kõigega kenasti ilma abita hakkama, teine poegimine ka tal. Ja sellised suured talled on ka hästi tugevad ja krapsakad. Kohe püsti ja tissi otsimas. Nüüd on siis jäänud veel kaks ootajat- wensleydale Nora ja segavereline Kämbu. Mõlemad peaksid kohe-kohe tegema. Ülejäänud kamp- noored wensleydale ristanduted, finull Pippa ja wensleydale Gala peaksid poegima mai alguses. Põnevusega ootan siis esimesi 3/4 veresusega wensleydalesid :) |
Archives
May 2016
Categories
All
|